Vana fliisi uus elu vaibana
Mingil põhjusel on mul alati imelik vanu rõivaid ära visata. Tean väga hästi, et ma neid enam ei kanna ja ära anda ka ei saa, sest need on kohati auklikuks kulunud või kusagilt rebenenud. Siiski on imelik neid ära visata. Sedasi nad teinekord seisavadki aastaid kusagil riidekapi nurgas.
Ma olen enda jaoks leidnud viisi selle olukorra lahendamiseks - tuleb välja, et mul ei ole midagi vanade ja kulunud vaipade ära viskamise vastu. Nii saavadki meie kodus mitmed vanad riided teise elu põrandal vaipade näol. Viimati tegin vanast fliisist vaiba vannitoa põrandale - vähemalt ma ise arvasin, et see on vaip vannitoa põrandale.
Meie kallis kass Pontsu muidugi arvas, et see on hoopis midagi tema jaoks. Ta pidas vaipa enda omaks juba siis kui töö alles poolik oli ja suuruse poolest kuidagi vaipa ei meenutanud. Ta pressis end järjekindlalt selle peale istuma või pikutama kui heegeldamise juures pausi tegin ja töö hetkeks käest ära panin. Vaibale põhja külge õmblemise ajal võttis ta korduvalt koha sisse vaiba peal hoolimata sellest, et nööpnõelad veel vaiba sees olid ja üks serv töötava õmblusmasina all.
Vaiba põhimaterjaliks oli vana tumesinine fliis. Lõikasin sellest umbes 1.5 cm laiused kangaribad ja õmblesin need omavahel kokku üheks pikaks ribaks. Fliis on hea materjal selles mõttes, et õmblused jäävad peaaegu märkamatud. Teise materjalina kasutasin helesinist puuvillast heegelniiti ning heegeldamiseks heegelnõela nr 2.5. Heegeldamist alustasin vaiba keskosast ringselt kuni vaip sai sobiva suurusega. Tumesinine riie oli n.ö. täitematerjaliks ja helesinise niidiga heegeldasin ümber tumesinise.
Heegeldamisel kasutasin põhimõtteliselt samasugust tehnikat nagu siin juhises. Erinevalt juhisest tegin kinnissilmuste vahele 3 ahelsilmust, et tumesinist jääks rohkem näha. Lisaks ma ei alustanud keskosa tegemist ringselt kuna tahtsin ovaalset vaipa. Heegeldatud vaibad kipuvad enamasti olema üsna venivad, mistõttu õmblesin vaiba alla paksu mööbliriide.
Lihtne oleks olnud põhja külge kinnitada ainult heegeldatud osa servad ja keskosa. Samas meie kassidele meeldib käia vaipade peal küüsi teritamas ja mängimas ning lõpuks oleks vaip ikka mingis osas välja venitatud. Seega võtsin ette mitme tunni pikkuse õmblustöö ja õmblesin üle kogu helesinise heegeldatud osa. Põhja külge õmblemist alustasin vaiba servast ja lõpetasin vaiba keskel.
Viimasena õmblesin sik-sak õmblusega üle vaiba serva helesinise osa. Pean ütlema, et jäin lõpptulemusega väga rahule. Vaiba pind jäi ühtlane, vaip ei veni ning servad ei hargne. Ainus miinus on võib-olla põhja kanga valik, sest vaip on üsna kerge kipub vannitoa põrandal libisema. Libisemine ei ole probleemiks kui ise vaiba peal käia vaid siis kui kassid selle peal mängimas käivad - näiteks esimesel õhtul suutsid nad uue vaibaga tutvumise käigus vaiba vannitoast välja koridori põrandale paigutada. Pontsu testis vaipa kohe kui selle vannitoa põrandale panin.
Tundub, et Pontsu jäi rahule, sest ta käib tihti sinise vaiba peal magamas.
