Kassidega reisimine (osa 1)

Ülemöödunud nädalavahetusel käisime mehega Tallinnas sugulastel külas ja nagu tavaliselt võtsime kaasa ka kõik oma kassid. Seekord oli neid kokku 5: meie Sass, Pontsu ja Kukuli ning hoiulised Miku ja Jossu.

Paljud üllatuvad ja imestavad kassiega reisimise üle. Tihti kuulen inimesi rääkimas, et "kass tahab ühes kohas olla" ja "kassidega ei saa reisida". See on kõik ainult stereotüübil põhinev iganenud eelarvamus. Mind häirib sealjuures eriti, et enamasti räägivad kasside kohta niisuguseid asju inimesed, kellel endal kassi pole või kes peavad kassi ainult "elusaks mööbli-esemeks" - aeg-ajalt on vaja kassile süüa anda ja sellega kassiga suhtlus piirdubki. Tegelikult on kassidega reisimine vägagi võimalik kui omanik teeb vajalikud ettevalmistused ja toimingud.

Mõtlesin seekord kirjutada lähemalt, kuidas ma oma kassidega reisin ja millega arvestan kui nendega kodust väljas käin. Reisimise all ma ei pea silmas mitmenädalasi puhkusereise soojale liivarannale vaid näiteks nädalavahetuse veetmist sugulaste-sõprade juures või külaskäike, mis eeldavad mõnetunnist autosõitu. Ma olen kassidega reisinud nii rongis kui bussis aga enamasti sõidan autoga, sest mitme kassiga ühistranspordiga liikuda on lihtsalt väga tülikas.

Rongiga sõitsin rohkem ajal kui mul oli ainult üks kass Kukuli. Tema muidugi oli selline preili, et pidi alati saama oma istekoha. Kui muidu ei saanud, siis ronis sülest minu selja taha istme peale, keeras end külili ja lükkas käpad sirgeks. Niimoodi ta pressis ja laiutas kuni ma ise enam istme peale ei mahtunud. Lõpuks Kui ma mujale istusin arvas Kukuli, et nüüd on õige aeg end kerra tõmmaga ja magama keerata. Sedasi ta meil magas oma istme peal paar tundi kuni rongisõidu lõpuni ja nii iga kord.

Pikemate sõitude jaoks on kindlasti vajalik hankida korralik transpordipuur vms, sest see on turvaline nii omaniku kui kassi jaoks. Kass ei tohi jooksu pista teel autosse ja liikluses on ohtlik kui kass turnib autos ringi. Õige oleks autos kinnitada puur ka turvavööga, sest avarii korral lendab muidu lahtine puur autos ringi ja kass koos sellega ning see ei ole ohtlik ainult kassile vaid ka teistele autos viibijatele.

Lemmikloomapoest leiab suure valiku erinevaid transpordipuure, pesasid ja kandekotte. Olen aja jooksul läbi proovinud neist mitmed. Esialgu mõtlesin, et kandekotid on mugavad, sest kangas peaks olema pehme ja kassile meeldiv materjal. Kott peaks olema ka omanikule mugav ringi tassida ja vajadusel kokku pakkida. Pean tunnistama, et kandekottide ostmine oli minu jaoks üks suur viga. Esiteks ei pidanud need pikalt vastu, sest vineerplaat koti põhjas murdus mitmel kotil pooleks. Pärast seda ei hoia kott enam korralikult vormi ja asenduse leidmine on tülikas.

Mitmel koti mudelil on kuju ja vormi hoidmiseks sisse õmmeldud traadid. Nende otsad pressisid läbi kanga välja ja see tekitas ohu, et kass võib end vigastada kui kotis liigub. Oli ka juhuseid, kui ei märganud traadi otsa ja kriimustasin sellega ennast või oma riideid. Koti puhastamine oli samuti väga ebamugav ja raske. Lõpuks jäid kandekotid tuppa kassidele magamise pesadeks, sest väljas käia ei kannatanud. Isegi toas ei pidanud need pikalt vastu kuna mänguhoos suutsid mu kassid need lõpuks lapikuks tallata ja isegi sees magada enam ei tahtnud.

Kõige suurem mure koti juures oli turvalisuse puudumine. Koti kinnitused on enamasti lukuga ja paljudel koti mudelitel ka katus lukuga lahti võetav. Kui kass kotis olla ei taha, siis teeb ta lõpuks mõne luku lahti ja laseb jalga. Kotiga reisides pidin alati jälgima, et kass välja ei poeks. Ta lihtsalt pressis oma nina luku vahelt välja ja kui pea on väljas, tuleb ülejäänud kass väga lihtsalt järgi.

Ülisuure ehmatuse sain kunagi bussijaamas piletisabas seistes. Hakkasin piletit ostma ja pöörasin tähelepanu korraks kassilt teenindajale. Kui pilet käes, siis vaatasin kandekotti ja nägin, et kass on kadunud. See juhtus peaaegu 10 aastat tagasi, aga ehmatust mäletan tänase päevani - inimesi täis lahtiste ustega bussijaama hoone, väljas suur busside ja autode liiklus ning üks kadunud kass. Õnneks leidsin ta kohe üles, sest kass avastas, et kotist väljas ei olegi nii hea olla kui koti sees ja tuli jooksuga minu juurde tagasi. Samas oleks võinud minna palju-palju hullemini ja ma oleksin võinud oma kallist kassist päriselt ilma jääda. Pärast seda ehmatust loobusin lõplikult kandekottidest.

Järgmiseks proovisin kaasaskantavat pesa. See hoidis oma vormi paremini, aga see ei meeldinud kassidele. Reisides oli neil seal nähtavalt kitsas ja ebamugav. Ka toas ei tahtnud ükski kass selles pesas magada ning pesa puhastamine oli ebameeldivam kui kandekoti puhastamine.

Viimaks jõudsin välja plastikust transpordipuurideni. Meil on kodus kaks suurt eemaldatava metallist uksega plastikust puuri. Me ei ole kunagi kasutanud puuri ukse külge käivat valget toidu/jooginõud, sest mõnetunnise sõidu elavad kassid ilusti ilma toidu ja joogita üle. Sihtkohta jõudes annan neile juua ja süüa. Et ruumi oleks puuris rohkem, võtsime nõu puuri ukse küljest püsivalt ära. Puuri põhjas oli kaasas pehme padi/matt. See kulus ära üsna kiiresti ja praegu kasutan selle asemel kokku volditud vanu fliisist tekke või rätikuid. Puuri puhastamine on samuti väga lihtne.

Selle konkreetse puuri juures on ainult üks probleem. Need puurid käivad keskelt lahti kaheks osaks ning puuri pealt tõstes võivad suurema raskuse korral külje peal olevad kinnitusklambrid lahti minna. Kui puur laguneb laiali näiteks väljas tänaval on kassile suur ehmatus kui ta koos puuri põhjaga maha kukub. Siis on kindel, et kass paneb hirmust jooksu ja see on ohtlik. Samuti tekib selline kukkumine kassile tugeva negatiivse mälestuse nii kodust väljas käimise kui transpordipuuri osas. Halvad mälestused teevad kassidega reisimise raskemaks, sest kassidel on väga hea mälu ja halvast hoiavad nad eemale.

Meie puuridel olid plastikust klambrite all kinnitusavad, millest sai poldid läbi panna ja nii puuri alumine ja ülemine osa tugevalt fikseerida. See on asi, mida soovitan kontrollida ka oma puuri juures. Meil on puur ära lagunenud enne poltidega kinnitamist kahel korral. Õnneks toimus see koridoris, mitte väljas ja kassid pagesid jooksuga trepist üles ja tagasi tuppa. Samas Pontsu mäletab tänaseni seda kukkumist ja poeb voodi alla peitu peaaegu iga kord kui saab aru, et peab puuri sees välja minema.

Ma ei väida, et plastikust transpordipuur on reisimisel ainus õige valik. Eks igaüks teab ise, mis on talle ja tema lemmikule parim. Minu jaoks oli puur sobivaim valik. Samas olenemata sellest, kas reisimisel kasutatakse puuri, kotti, pesa või midagi muud, on oluline osata seda ka õigesti kasutada. Ma ei mõtle siin puuri füüsilist koostamist või tõstmist vaid kassile turvatunde tekitamist. Kassiga on lihtne reisida siis, kui ta tunneb end turvaliselt. Kui kassil turvatunne puudub, siis tekib hirm ning kass kisab ja lammutab puuris, et sealt välja saada. Paanikas ja hirmul kassid tihti ka oksendavad või teevad puuri häda. See tähendab juba, et autos on lisaks kassi nutule ka hirmus hais.

Niisuguse paanitsemise ja hirmu ära hoidmiseks on üks lihtne viis - transpordipuur peab olema toas lahtiselt, et kassil oleks alati võimalus selle sees ja ümber käia. Siis saab see kassi jaoks tuttavaks ja turvaliseks asjaks. Meie puurid on alati toas lahtiselt ja kassid väga tihti valivad selle omale magamise kohaks. Kodust välja minnes on siis puur kassi jaoks kõige turvalisem ja tuttavam koht ning ta ei karda puuris olemist ega ürita sealt välja murda.

Kui puur võetakse välja ainult selleks, et loomaarsti juures käia, siis tihti satub kass paanikasse juba puuri nägemisest kuna tal on sellega ainult ebameeldiv seos. Siis pole imestada, et ta kohe voodi alla peitu jookseb või puuris kisab ja laamendab.

Meie kassidel on üldiselt puuridega positiivne side. Transpordipuurid seisavad meil enamasti koridoris välisukse kõrval ning me käime oma kassidega ka tihti väljas jalutamas. Sageli kui hakkame mehega kodust ära minema ja oleme välisukse juures, siis mõned kassid ronivad puuri sisse ootama lootuses, et neid ka kaasa võetakse. Enamasti teeb seda Sass ja mõnikord ka Pontsu. Huvitav on näha, et pärast poolt aastat meie juures elamist on seda hakanud harrastama ka väike must hoiukass Jossu, kellele meeldib väga väljas jalutamas käia.

Kuna reisimise teema osas tahan veel üht-teist kirjutada, siis jagan jutu mitmeks osaks ning edasi saab lugeda järgmisest postitusest. Lõpetuseks lisan ühe lühikese video sellest, kuidas Sass, Pontsu ja hoiukass Jossu meiega koos õhtul lumises metsas jalutamas käisid.