Kübarategu
Mulle on alati meeldinud ilusad kübarad ning eriti sellised, mis on uhked ja laia äärega. Samas pole raatsinud endale ühtki korralikku kübarat soetada, sest "kuhu ma ikka sellisega lähen?". Varem pole tundud ka otsest vajadust kübara omamise järgi. Nüüd on mul oma aed kus toimetada ja teinekord ilusate päikesepaisteliste ilmadega on lausa piin katmata peaga pikalt väljas päikese käes olla. Lõpuks ometi oli põhjust võtta ette oma aiakübara valmistamine.
Mõeldes materjali leidmise või kübara osade valmistamise peale ei tohiks kübara tegemine olla raske. Samas peab see lõpuks korralikku vormi hoidma ja peas normaalne välja nägema. Viimane ongi minu jaoks kübara tegemise mõttes keerukaks muutnud. Võib-olla oli põhjuseks minu eelarvamus, aga umbes sedasi see kübara tegu välja kukkuski: tooriku tegemine oli üsna lihtne aga vormi saamine üks paras käkerdamine. Seekordses postituses tahangi jagada oma esimese kübara valmistamise kogemust.
Mõtlesin pikalt, kas õmmelda kübar kangast või heegeldada. Kunagi ammu sai isegi üksjagu uuritud kangast kübarate valmistamise kohta, lõikedki olid kodus olemas. Samas heegeldamine on mulle alati meelepärasem olnud ja nii ma hakkasingi heegeldatud kübarate mustreid otsima. Enamasti alustan otsingut DROPS Design'i lehelt, seal on väga suur hulk mustreid ja juhiseid ka juba eesti keelde tõlgitud. Samuti on inspiratsiooni saamiseks abiks Google'i pildiotsing. Enamasti kasutan ma neid mustreid ja pilte siiski pigem ideede leidmiseks ja lõpuks teen oma mustri vastavalt kasutatavatele materjalidele ja oma eelistustele - nii ka seekord.
Materjaliks kasutasin pruunikirjut Novita heegelniiti Cotton Soft. Ühes tokis on 50g ja kübara jaoks kulus natuke alla kolme toki. Nagu arvata võis, siis tahtsin oma kübarale suurt serva. Väiksema servaga kübara tegemisel piisab ilmselt ka kahest tokist. Heegeldasin nõelaga nr 3. Enamasti hoian heegeldamise-kudumise ajal oma lõngakera või tokki kausis, et see minema ei veereks. Seekord kasutatud heegelniit oli täpselt sellist tooni, et kaugemalt vilksamisi vaadates rundus, et kausis on präänikud. Kassid olid muidugi alati lähedal - tahtsid kangesti pildile jääda ning muul ajal lõngakera kausist välja käpata või heegelnõela otsa püüda.
Kübara heegeldamine ei olnud keeruline, mõttes võib selle jagada 3 osaks: pealagi, küljeosa ja serv. Pealae ja serva võib teha analoogselt heegeldatud linikute ja vaipade valmistamisele, et pind oleks lapik. Pealael ja serval kasvatasin silmuseid igal ringil võrdsete vahedega kaheksas kohas. Küljeosa heegeldasin ilma kasvatusteta silindrina. Kui nii mõelda, siis ei olnudki midagi keerulist. Heegeldamine ei võtnud ka tegelikult eriti aega, kulus umbes nädala jagu õhtuid.
Samas õige vormi saamine kübarale ei olnud enam nii lihtne. Uurisin tärgeldamise võimaluste kohta ja jõudsin järeldusele, et kõige mõistlikum oleks proovida PVA liimiga, sest nii saaks kübarale korraliku tugeva serva. Vormina kasutasin enam-vähem oma pea suurusega kaussi, mille katsin igaks juhuks toidukilega, et liim kinni ei jääks. Segasin PVA liimi veega vahekorras 1:2, immutasin kübara selle seguga ära ja jätsin ööseks kuivama. Hommikuks oli kübar piisavalt kuiv, et seda pähe saaks proovida. Serv hoidis korralikult vormi, aga pähe pannes keeras serv kõveraks ja tundus nagu plastik. Ma olin tõsiselt pettunud, sest see kuju ei vastanud kuidagi mu ootustele. Mõtlesin kurvastusega, et pean nüüd heegeldamist uuesti alustama, sest kuidas seda liimi nüüd kübarast välja saada!
Kuna kaotada polnud enam midagi lükkasin kübara duššinurka ja lasin sooja veega üle. Oh seda rõõmu - kübar kaotas oma plastikulaadse oleku ja vajus lössi nagu polekski tärgeldatud. Mis siis ikka - võtsin ette tärgeldamise katse nr 2. Alustuseks panin kübara koos ühe vana rätikuga pesumasinasse ja pesin puuvillase pesu tsükliga läbi, et liimist võimalikult palju lahti saada. Kuivama panin kübara uuesti vormi peale. Täiendasin ka alusvormi - kausi panin kummuli keeratud ümara puuviljavaagna peale, et kübara alumine serv ei oleks lihtsalt lapik vaid hoiaks peas paremat vormi.
Öö läbi see pestud heegeldus kausi ja vaagna peal kuivas ning järgmisest päevast pool samuti. Kui kübar oli täielikult kuivanud sai tulemus peaaegu selline nagu ma esialgu soovisin. Liim küll täielikult välja ei tulnud, aga heegelduse sisse oli seda jäänud täpselt parasjagu: piisavalt palju vormi hoidmiseks ja mitte liiga palju, et tunduda nagu tükk plastikut. Peas oli kübar samuti mugav ja mõnus. Ainus mure oli nüüd servaga - see ei tahtnud kuidagi kuju hoida ja kippus muudkui üht- või teistmoodi lainetama ja ära vajuma.
Pärast kogu seda jändamist tärgeldamise ja kuivatamisega kippusin ma juba üsna pahur olema, "kaua siis ühe kübara tegemisega jama peab olema!" Mu mees muidugi ainult muigas minu torisemise peale ja küsis: "Miks sa traati serva sisse ei pane?" Olin isegi traadi peale mõelnud, kuid arvasin esialgu, et traat ei toesta serva piisavalt ja tärgeldus on parem. Midagi muud enam proovida ei olnud, sest kolmandat korda tärgeldamisega ma ka enam jändama hakata ei tahtnud. Võtsin heegeldamisest alles jäänud pooliku toki ja ehtetraadi läbimõõduga 0,8 mm ning hakkasin traati kübara serva külge õmblema. Kui terve ring traati serva külge sai ja traadiotsad omavahel ühendatud sai lõpuks ometi tulemus selline nagu ma ootasin.
Kuna ükski endast lugupidav kübar ei saa olla ilma kaunistusteta, siis heegeldasin rohelisest lõngast paela ja kinnitasin ka paar roosat roosi ning valmis mu aiakübar saigi! Olen seda ka tänaseks juba üksjagu kandnud ja seni hoiab serv üsna hästi oma kuju. Ainus mõte järgmiseks korraks on, et küljeosa võiks teha õhulisema mustriga. Loodetavasti minu järgmine kübar läheb juba lihtsamalt.
