Pisike hoiukass (Oskar)
Eile hommikupoolikul anti meile hoiule pisike musta-valgekirju kassipoiss. Väike tegelane on umbes 3-4 kuud vana, üksi ja pärit tänavalt ning meie juures on ta hoiul kuni oma enda pere ja päriskodu leidmiseni. Nime tal veel ei ole, aga tavaliselt tekib see mõne aja jooksul iseenesest. Hetkel me kutsume teda nimedega "väike kutt" ja "mini-Pontsu". Täna näiteks näeb ta juba välja nagu üks Oskar.
Tervis paistab pisikesel korras olevat ning tema pehme beebikarv on täiesti parasiidivaba ja silmad-kõrvad puhtad. Mõnikord ta aevastab, aga seal pole midagi imestada, kui ta on viimastel päevadel väljas vihma käes olnud. Anname talle lisaks toidule ka kassidele mõeldud multivitamiinisegu (Nutri Plus Cat) ja see kerge külmetus peaks kiirelt mööduma. Meie kassid said teda kõigepealt uudistada läbi transpordipuuri uksevõrgu.
Lasime pisikese põnni puurist välja ja ta leidis kohe üles jooginõu. Kutil oli meeletu janu. Meie oma kassid esialgu pigem pelgasid ja vaatasid ohutust kaugusest kuidas väike karvakera mööda tuba ringi tormas. Pontsu nuusutas kõigepealt üle transpordipuuri, millega väike kutt meile toodi ning istus siis mõnda aega puuris sees ja jälgis väikest tegelast läbi võre. Meie suur õrnaihingeline hiiglane Sass eelistas kõrgemaid vaatekohti - laua- ja kapipealseid ning aknalaudasid. Kukulil oli üldse parasjagu päevauni pooleli ja tema tuli olukorda ja kassipoega uurima alles tükk aega hiljem.
Olgugi, et ta tuli meile alles eile, on juba praegu näha veidi tema iseloomust. Kassike on üliaktiivne ja väga uudishimulik, samuti uskumatult julge ja mänguhimuline nagu üks õige kassipoeg olema peabki. Ta kulutas kõige rohkem paar minutit ümbruskonna uurimisele kui leidis üles kausi mänguasjadega ning muu teda päris mitu tundi ei huvitanudki.
Tõstsin kausist meie mänguasjavaru põrandale ja üsna kiirelt said selgeks tema eelistused - kõigepealt valiti mänguks krõbisevad karvased hiired ning seejärel muud kõlisevad hiired. Kui nendega oli mängitud, siis võeti käiku pallid kuni kõik olid põranda keskelt kusagile toa nurkadesse ära veeretatud. Kusjuures tema eelistus ja huvi igasuguste krõbisevate ja kõlisevate asjade vastu ei piirdu ainult mänguasjadega. Näiteks praegu tunneb ta tõsist huvi minu arvutiklahvide klõbina vastu ja üritab iga natukese aja tagant jälle midagi mulle siia teksti sisse trükkida.
Kui kassipoeg oli suurema osa mänguasju põranda keskelt laiali ajanud, siis hakkas ta meie kasse jälitama. Eriti huvitas teda millegipärast Pontsu, kes ise ei teinud pisikesest eriti väljagi. Väikese kuti kasuka muster on üsna sarnane Pontsu omale. Kassipoiss nägi välja nagu väike kloon kui ta Pontsu sabas mööda tuba tatsas.
Aga tagasi iseloomu juurde - näha on, et inimesi ta ei pelga. Pigem vastupidi - kui mängud on mängitud ja väsimus kallal, siis poeb külje alla. Eile õhtul, kui mehega diivanil istusime, siis ronis ta meile külje alla magama ning kui teise tuppa magama läksime, siis leidis meie voodi üles ja puges kaissu. Tal on üksjagu kõva ja põrisev nurr, mis unise peaga kohe lahti lastakse. Hommikuks oli see pisike sell endale saanud kolmandiku meie voodist. Meie enda kassid, kes tavaliselt voodis magavad, olid täna öösel leidnud omale muud kohad, sest nad ei usalda veel seda väikest aktivisti piisavalt, et kõrvuti magada.
