Rallitriipudega Oskar
Pisike rallitriipudega Oskar on meie juures hoiukodus olnud umbes 1,5 nädalat. Oskar on julge, mänguhimuline, aktiivne ja asjalik kassipoeg - täpselt selline nagu üks temavanune kassike olema peab. Tänasest postitusest saab lugeda, milline kass see rallitriipudega Oskar on ning kuidas on seni möödunud tema aeg hoiukodus.
Kõigepealt Oskari välimusest - ta on harilik lühikarvaline musta selja ja valge kõhualusega, musta "maski" ja valgete "sokkidega" kassipoeg. Karv on ilus ja tihe ning beebikarva hulka hakkab tasapisi tekkima juba nö. suure kassi karva. Eriliseks teeb tema välimuse see, et tal on must lõuaalune ning seljal on selgrooga paralleelselt kaks väga läikivat ja muust karvast eristuvat triipu.
Kuna Oskarile meeldib lisaks mängimisele väga palju ka lihtsalt mööda tuba ringi joosta, siis meenutavad tema triibud kangesti neid, mis teinekord kiiretele autodele peale maalitakse. Sellepärast ongi Oskar rallitriipudega. Üritasin neid rallitriipe ka pildile saada, aga Oskar ei ole poseerimisel eriti koostööaldis. Ilusa Oskari asemel jääb pildile hoopis mingisugune udukass. Midagi ma pildile sain, aga päriselus on need triibud ikka kõvasti ägedamad.
Oskari päevad mööduvad mängides ning vahelduseks on söögipausid ja pisikesed uinakud. Paneb lausa imestama, kui palju sellel pisikesel tegelasel energiat sees on. Tal on seda kindlasti rohkem kui kõigil minu kolmel täiskasvanud kassil kokku.
Ossu lemmikmänguasjad on kõlisevad pisikesed hiirekesed ja igasugused väikesed veerevad pallid. Eriti hea on kui pall teeb veeremise ajal häält ka.
Ossule meeldivad väga suled ning ta on meie sulgedevaru üsna kiiresti ära hävitanud. Siin on näide sellest, mis sulgedest alles jääb kui Oskar nendega lõpetanud on.
Tegelikult on üsna arusaadav, miks Oskarile meeldib sulgesid närida. Tal hakkavad ilmselt varsti piimahambad jäävhammaste vastu vahetuma.
Üks Oskari lemmikmänge on kõliseva väikese hiire järgi jooksmine ja selle tagasi toomine. Koera kombel hambus hiire tagasi toomist me talle õpetanud ei ole, seda hakkas ta ise tegema.
Õpetanud oleme talle aga hoopis teisi asju. Nagu kõigile meie juures hoiul olevatele kassidele, teeme ka Oskarile nö "kassikoolitust". See tähendab, et kontrollime kõrvasid ja hambaid, katsume üle kõik varbad/küüned, võtame kassikest tihti sülle ja kammime kasukat. Esialgu talle need "õppetunnid" ei meeldinud (eriti häiris teda kõrvade puhastamine), aga nüüd kannatab ta need protseduurid juba üsna rahumeelselt ära. Teeme seda, et tulevikus oleks Oskari päriskodus temaga vajadusel lihtsam toimetada (näiteks küüsi lõigata).
Oskari küüned on peened ja teravad nagu nõelad. Küüsi me tal ei lõika, sest neid vaja, et korralikult kõiki oma lihaseid ja reflekse mängude, jooksuringide ja ronimisega treenida. Samuti on hea, et tal on küüned teravad kui ta meie suurte kassidega mängib. Mitte sellepärast, et ta ennast kaitsma peaks. Meie täiskasvanud kassidel on kõigil küüned lõigatud ja nad on pisikestega väga leebed. Pikki küüsi on Oskaril vaja sellepärast, et ta õpiks oma küüsi mängu käigus kontrollima ja nendega oma mängukaaslastele mitte haiget tegema.
Oskariga mängides on tema käitumisest näha natuke ka tema varasemat elu enne meie juurde hoiule jõudmist. Keegi on temaga minevikus väga palju kätega mänginud. Oskari esimesed reaktsioonid inimesega mängides olid küünte ja hammastega kätte kinni hüpata ja kätt murdma hakata. Kuna Oskar on noor ja õpib kiiresti, siis oleme selle käitumise õnneks temast juba enam-vähem välja harjutanud. Õpetame talle, et inimese käsi murda ei tohi ja käed on ainult selleks, et kassile pai teha.
Inimesed tihti ei mõtle, et noore kassipojaga ei tohiks käetega mängida. Väike kassike on armas ega tee haiget, aga kui väike kassike kasvab suureks ja hakkab samamoodi käsi murdma, siis on kellelgi lõpuks väga valus ja veri väljas. Siis pole süüdi enam see inimene, kes sellele kassile niisuguse mängimise viisi selgeks õpetas vaid kass, kes inimesele nüüd haiget tegi. Eriti halb on, kui kätega mängima õpetatud kass läheb sedasi mängima väikeste lastega, sest siis ei lähe tavaliselt väga kaua, et pahandus majas oleks. Süüdi jääb ja karistada saab lõpuks ikka see kassike, kes ise ei saa aru, mida ta siis nüüd valesti tegi.
Räägin nüüd natuke Oskari toidueelistustest. Oleme Ossule erinevat kraami proovida andnud. Neerud ja maks tundub talle kahtlane kraam, mida proovidagi ei tasu. Seevastu toores sea- ja kanaliha on kõige paremad asjad maailmas. Kassidele mõeldud konserve võib süüa ainult siis, kui tegemist on pisikestele kassibeebidele mõeldud kraamiga või kui midagi muud süüa ei anta. Kuivtoit sobib ka, aga mitte need noortele kassidele mõeldud pisikesi krõbukaid vaid need teised, mida meie suured kassid söövad. Kala on veel proovimata, aga see saab lähipäevil ka ära proovitud. Oskaril on hea komme kööki sööma tulla ainult siis kui teda kutsutakse. Ta ei käi söögikordade vahel köögis toitu lunimas kui inimene köögis liigub.
Õigele kassile kohaselt on Oskari jaoks toit hiired. Meie kassid Sass ja Pontsu on agarad hiirepüüdjad. Ära nad neid ei söö, aga toovad meile näitamiseks. Huvitav on see, et Sass toob meile pika ninaga karihiiri ja Pontsu tavalisi lühikese ninaga hiiri. Võtsime viimasel jalutuskäigul värskelt püütud hiired Oskarile näitamiseks koju kaasa. Kui ta avastas, et meil on kodus päris hiired, siis muud mänguasjad ei pakkunud enam üldse huvi. Ta mängis ligi tunnikese ühe hiirega ja lõpuks jäid sellest alles ainult saba ja jalad, sest ülejäänu läks endaga väga rahul oleva Oskari kõhtu.
Kohe kui Oskar meie juurde tuli, sai selgeks, et Ossule meeldivad ja pakuvad huvi teised kassid. Ta käis neil järgi ja tahtis mängida. Eriti põnevad olid suurte kasside pikad sabad. Suured kassid muidugi ei tahtnud oma sabasid mängimiseks anda.
Niisiis võttis Oskar kätte ja kasvatas endale pika saba. Meie juures on tema saba päris kindlasti mitu sentimeetrit pikkust juurde saanud ja Oskaril nüüd päris oma pikk saba, millega ta teinekord mängib ka. Ossul on päevakavas ka Oskari algatatud maadlustunnid meie emase kassi Kukuliga.
Ossule meeldib meie liivakastikapp. Iga kord kui mõni suur kass liivakasti läheb, ronib Oskar eeskotta teda varitsema. Kui suur kass liivakastist välja tuleb, siis hüppab Oskar talle kaela ümbert kinni.
Kui pikk mängimist ja rallitamist täis päev õhtusse jõuab, on Oskaril varuks järgmine plaan. Igal õhtul, kui me magama läheme, tuleb Oskar varsti järgi meie voodisse nurruma ja oma ööund magama. Kuigi uks on päeval lahti, ei tõsta ta meie magamistuppa päeval kordagi käppa sisse ning kõik päevauinakud teeb ta elutoas.
Aga ööseks on Ossul kindel reegel - peab ronima meie voodisse kaissu nurruma ja pikka ööund magama. Nurr on sellel pisikesel kutil vägev! Öö magab ta rahulikult meie voodis ja hommikul kui kõht tühjaks läheb, siis tuleb ja nühib oma pehme näoga vastu minu põski ja musitab pisikese keelega näo üle vihjeks, et oleks aeg nüüd üles tõusta ja pisikesele kutile midagi head süüa anda.
Oskar on täiesti valmis oma päriskoju minema. Tema käitumisest on näha, et ta sobib kokku ka teiste kassidega, aga võib-olla mitte päris pisikeste beebidega. Suuremate lastega ei tohiks olla probleemi kui lapsed ise peavad kinni reeglist, et Oskariga mängitakse mänguasjadega, mitte kätega. Kindlasti saab Oskarist hea hiirepüüdja ja üleüldse üks sõbralik, suure nurruga, aktiivne ja asjalik perekass. Kui soovid Oskarile kodu pakkuda, siis võta ühendust MTÜ Tartu Kassikaitsega.
