Laanekassi talveuni
Olin pikalt Laanekassi veebilehest ja blogist eemal - võiks lausa öelda, et talveunes. Eks aasta lõpp kipub kõigil tavaliselt kiireks minema ning enne kui arugi saad on juba käes uus aasta. Paljude jaoks käib uue aasta algusega kaasas ka hulk lubadusi, mida kõike uuel aastal ette võtta. Mulle tuleb aastavahetuse paiku alati meelde üks hea ütlus: "Uue aasta algus on alati väga hea aeg. Kõigist saavad tervislikud ja sportlikud, ausad ja kained ning töökad ja ettevõtlikud inimesed."
Minu jaoks on jõulud ja aastavahetus kohutavalt kurnav ja stressirohke aeg. Alati on väga palju kohustuslikke üritusi, luuletuste lugemist, kingituste tegemist jm. Kui enamus inimesi umbes praeguseks hakkab minema oma uusaastalubaduste juurest tagasi vana elustiili juurde, siis mina hakkan praeguseks üle saama suurest pühadeaja väsimusest ning nüüd on esimest korda tagasi jõud ja tahtmine ka üht-teist blogisse kirja panna. Tänases postituses kirjutan lühidalt eelmise aasta lõpus tehtud asjadest ning sellest, millest pikemalt kirjutada plaanin.
Käsitöö osas tuli eelmise aasta lõpus ette ootamatult suur mütsitegu. Ühe jõulupaki sisse kudusin punase-mustakirju mütsi (kahjuks pole sellest pilti). Kuna müts pidi olema meesterahva mõõdus, siis tegin proove oma mehe peal. Mees muidugi arvas pärast paari proovi, et tahab endale ka mütsi, aga kindlasti kõrvadega. Ja kui mu kallis mees tahab kõrvadega mütsi, siis selle peab ta saama! Ning kui juba mütside kudumiseks läks, siis igaks-juhuks tegin endale ka ühe tavalise oranži värvi halli servaga mütsi.
Meie kassid ei arvanud esialgu midagi head sellest kõrvadega mütsist. Vaatasid kaugelt toanurgast karvad turris, küürud seljas ja sabad kohevad. Kukuli harjus kiiresti ära, Pontsul kulus umbes pool tundi kuni ta otsustas, et ega see müts midagi hirmast vist ikka ei ole. Aga Sassiga sai päris mitu päeva nalja - kui müts peas, siis Sass oli hetkega turris, ettevaatlik ja jälgis kaugelt suurte silmadega. Kohe kui müts sai ära võetud, oli Sass juures ja suur sõber.
Kui jutt juba Sassile läks, siis temaga oli meil vahepeal ka paar tervisemuret - karm toiduallergia ja kehal suur mädapaise. Tema raviprotseduuridest on mul kavas kirjutada ka eraldi postituses pikemalt. Kassilugudest on veel plaanis jutt meie liivakastist ja kassiliivadest ning kassidega reisimisest, sest nagu ikka käisid meie väikestel jõulusõitudel kaasas ka meie kassid. Mulle üllatuseks võttis Pontsu isegi jõuluõhtut tõsiselt - tuli ja istus koos inimestega laua äärde tooli peale nagu üks korralik endast lugu pidav seltskonnakass.
Käsitöö osas on samuti varsti tulemas üks postitus, aga see ei oota mitte kirjutamise vaid valmis tegemise järgi. Mõistatuste armastajad võivad arvata: "Mõista-mõista, mis on pildil?" Mulle on saadetud mõned soovid ka sugulastelt-tuttavatelt, tegemist ootavad põlvikud ja veel üks kõrvadega müts ning järjekorras on ka palju enda mõtteid. Ilmselt tulevad ka neist blogisse mõned pildid kui tööjärg kunagi sinna jõuab.
Sel aastal on tegelikult kavas kunagi kevade poole kirjutada veidi ka aiateemadel. Esimene lugu aiast tuleb ilmselt kompostrite kohta. Selle loo materjali kogumisega ja katsetega alustasin tegelikult juba peaaegu aasta tagasi. Tahaks kirjutada ka veidi taimedest, samas plaane ja tahtmisi võib olla palju, nende täideviimine on juba hoopis midagi muud. Eks aasta pärast ole näha, mis lõpuks ära teha õnnestus.
