Lemmiklooma turvalisus pimedal ajal
Igal sügisel tuletatakse inimestele aktiivselt meelde, et Eestis on helkuri kandmine on vajalik ja ka kohustuslik. Kohustuse kehtestab Liiklusseaduse § 22 lõige (8) Halva nähtavuse korral või pimeda ajal teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat. Kehtestatud ja reguleeritud on helkurite kasutamise nõuded sõidukitele, jalgratastele, ratastoolidele, loomveokitele jm.
Kuigi seadus ei nõua lemmikloomadelt helkurite kandmist võiks iga loomaomanik hoolitseda ka oma lemmiku turvalisuse eest pimedal ajal. Harva võib tänaval näha jalutamas koeri, kellele on selga pandud helkurvest või riputatud helkur kaelarihma külge. Samas peaaegu mitte kunagi ei ole näha ringi liikumas helkuritega varustatud kasse. Palun lugejal panna end nüüd autojuhi olukorda ja üritada näha edasist läbi autojuhi silmade (või esiklaasi).
Koerad jalutavad tihti rihma otsas ja koos omanikuga. Mõistlikud omanikud ka jälgivad, et koer auto lähenedes tee peale ei jookseks. Isegi kui koeral pole helkurit, on see enamast omanikul ja autojuht märkab teda piisavalt kaugelt, et reageerida. Kassidega käivad asjad teisiti. Paljudel kassidel on vaba voli käia väljas oma soovi järgi. Enamasti tähendab see, et omanik teeb ukse lahti ja laseb kassi välja. Ning kui kõik kassiasjad aetud on, siis leiab ta tuppa laskmist sooviva kiisu ukse tagant ootamast.
Kassid on kiskjad ning aktiivsed hämaras ja pimedal ajal. Kassid pole ka just tuntud reeglite järgimise poolest. Kui mõne kassi õhtused asjaajamised piirduvad põõsas kössitamise ja ümbruskonna jõllitamisega, siis suurem osa armastab käia ümbruskonnas ringi luusimas. Mõeldes nüüd korraks jälle autojuhi vaatenurgast tuleb mõttesse pilt hiigavast silmapaarist või ootamatult auto eest läbi tomavast pisikest kassikogust.
Minu kassidele kehtib üldiselt reegel, et toast väljas käies peab helkuriha kaelarihm kaelas olema. Kasside leiab kaelarihmasid igast lemmikloomapoest ja enamsti on rihma küljes ka peenike helkuritriip. Kuna mulle poes müüdavad mitmel põhjusel ei meeldi, siis tegin oma kassidele rihmad ise.
Kassidele meeldib joosta, hüpata, ronida, turnida ja erinevatese pisikestesse urgastesse pugeda. Nad luusivad põõsastes ja pikas rohus, ronivad puude otsa ja poevad läbi autode alt. Siit tuleb esimene põhjus, miks mulle paljud poes müüdavad rihmad ei meeldi.
Poerihmad on enamasti tehtud tugeva kinnitusega, et kass kindlasti rihmast ilma ei jääks. Mina olen oma kassidele teinud rihmade kinnitused kergete plastikust trukkidega, et rihm häda korral lahti tuleks. Kui kass jääb väljas kaelarihmapidi kinni, jään ma parema meelega ilma rihmast kui lasen oma kassil end kaelarihma otsas piinelda ja puua. Kogemusest võin öelda, et viimase aasta jooksul on 2 korda juhtunud seda, et mu Pontsu tuleb metsast jalutamast tagasi ilma kaelarihmata.
Teiseks on poest ostetud rihmad paksust materjalist, tihti jäigad ja raskvõitu. Lisaraskust annab ka see, et rihma pikkus on antud suure varuga. Ma olen oma kassidele teinud rihmad õhukesed ja võimalikult kerged ning täpselt nii pikad kui kassi jaoks vaja. Rihma põhiosa olen teinud kangast või heegeldanud puuvillasest niidist. See annab rihmale ka kerge venivuse, et kassil oleks mugavam. Seekord said kõik rihmad tehtud heegeldatud põhja peale ja helkuriosale lisatud peale kaunistuseks tikand.
Kolmas ja viimane põhjus on, et poes müüdavatel kasside kaelarihmadel ei ole piisavalt suurt ja head helkuriala. Enamasti on rihmad kitsad ning küljel peenike peale värvitud helkuritriip, mis vahel kulub maha kui kass rihma kratsib või maas püherdab. Ma olen oma kasside kaelarihmad teinud peaaegu 2 korda laiemad kui poes müüdavad rihmad ning väliskülg on ka peaaegu täielikult helkuriga kaetud. Inspektor Sass oli muidugi õmblustööde juures kohal pingsalt käpaga (ja vahel ka hammastega) töö kvaliteeti kontrollimas.
Olen oma kasside rihmad teinud sellised, et need kannatavad ära kõik kasside tegevused alates püherdamisest ja kratsimisest ning neid saab ka vajadusel pesta kui rihmad liialt ära määrduvad. Üldiselt saavad minu kassid omale uued kaelarihmad igal sügisel. Asi pole isegi selles, et eelmised oleksid ära kulunud või katki - ma lihtsalt tahaks neile teha jälle midagi uut, ilusat ja veidi teistsugust. Mul on plaanis kunagi proovida teha oma kassidele ka helkurvestid, et neid oleks veelgi parem pimedas märgata. Vesti juures on kõige raskem ilmselt kassile mugava disaini leidmine.
Teema lõpetuseks lisan ühe video, kus on näha, kui palju paremini kass on nähtav kui kannab helkuriga kaelarihma. Käisime Pontsuga väljas jalutamas. Eks vaata ja anna oma hinnang, kui palju oleks Pontsu näha siis kui tal poleks helkurrihma kaelas.
